Probleemid

Probleemid on teema, millega puutub igapäevaselt kokku igaüks. Olgu need probleemid siis suured või väikesed, see ei omagi tähtsust. Fakt on see, et probleemid on iga inimese üks elu osa. Mitte just meeldivad, aga olemas nad on. Mainin siinkohal ära, et järgnev tekst on kirja pandud minu enda tähelepanekute kohta ja ei pretendeeri absoluutsele tõele psühholoogia vallas.

Meie elude suunda mõjutab üldjuhul see, kuidas me probleemidesse suhtume. Me kas lahendame neid julgelt ja liigume edasi või pigem püüame neid eitada ja eirata. Seega ütleksin, et suhtumine probleemi ja uskumus nendega toimetulekuks, määrab ära selle, kuidas me probleemide korral tegutseme ning see, kuidas me tegutseme, mõjutab otseselt seda, kuidas me enda elus end tunneme.

On olemas inimesed, kes julgelt härjal sarvist haaravad ja probleemiga tegelevad. Need inimesed jõuavad kiiremini lahendusteni ja tõenäolisemalt ei tunne pidevat ängi selle tõttu, et kuskil kuklas on kogu aeg teadmine, et mingi nõme ja ebameeldiv asi vajaks tegemist. Peale probleemi lahendamist on endal oluliselt kergem ja muretum olla. Mina isiklikult alustan tegemisi alati nii, et teen esimesena ära need asjad, mis tunduvad ebameeldivad või mille tegemine on keerukam. Kui need asjad saavad tehtud, siis on hea alustada lihtsamate asjade tegemist, sest on teada, kaua selliste tegevuste peale aega kulub. Saab palju optimistlikumalt päeva lõppu vaadata.

Ja siis need teised

Ja siis on see teine hulk inimesi, kes probleemidega sellisel viisil ei tegele. Põhjus seisneb ilmselt selles, et nende jaoks on probleem kui selline hoopis teise tähendusega. Pennsylvania ülikoolist Dr Martin Seligman on teinud uurimuse ja kirjutanud sellest raamatu “Õpitud optimism”. Seal toob ta välja, et ühe grupi inimeste jaoks tunduvad probleemid kui püsivad, kõikehõlmavad ja isiklikustatud olukorrad. Seetõttu on neil ka erinev suhtumine probleemide lahendamisse. Milleks tegeleda probleemiga,  kui see on püsiv? Ei ole eriti motiveeriv lahendada midagi, millele nagunii lõplikku lahendust ei näi olevat. Või siis kui probleemi nähakse osana iseendast? Sellisel juhul nähakse oma elu ikka väga mustades toonides ja samuti ei paista probleemile meeldivat lahendust olevat, sest isik on ikka jätkuvalt olemas.

Öeldakse, et kõige raskem töö siin ilmas on töö iseendaga. Kirjutan sellele kahe käega alla. Kõige raskem on muuta iseennast. Kuid kui tahta, siis ei ole seegi ilmvõimatu. Muutus iseendas saab alguse otsusest muuta mingit mõttemustrit. Iga kord, kui tabada end mõttelt ja tundelt, et ma ei taha nende probleemidega tegeleda, siis just vastupidi. Haara härjal sarvist. Sisenda endale (nii kaua ja nii palju kui vaja), et probleemid ei ole püsivad. Nii nagu vihmale järgneb päike, nii on võimalik ka probleem ära lahendada ja unustada. Kõik läheb mööda. Lisaks tuleks mõelda, et ühe eluvaldkonna probleem ei hõlma kogu su hetke elu. Ehk siis kui tööl on midagi pahasti, siis kodu see ju ei puuduta. Ammuta jõudu sellest, et kodu on ikka mõnus pelgupaik ja seal on kõik hästi.

Lõpetuseks korruta endale iga päev nagu mantrat: probleemi olemasolu ei tähenda, et mina olen probleem. Korruta seda endale nii kaua, kuni sa hakkad seda uskuma, sest tegelikult nii ongi. Probleemid on situatsioonid. Inimesed ei saa olla situatsioonid. Nad vaid tekitavad neid.