Läbikukkumine

Läbikukkumine. Huvitav väljend millegi kohta, mis ei lähe plaanipäraselt. Me oleme kõik seda väljendit kuulnud ja seda ilmselt juba varajases lapsepõlves. Kuid mina olen oma elus selle vastu mässanud. Ma ei mäleta väga hästi, millised olid mu arusaamad selles osas siis, kui ma olin palju palju noorem, seal umbes esimeses ja teises klassis, kuid juba põhikooli lõpupoole tajusin, et ma ei tunnista seda. Läbikukkumist. Oma varasemast seisukohast kirjutan siin. Ehk siis ma arvasin juba varem, et on situatsioonid, milles ei ole midagi kaotada ja see on mul aidanud olukordi võtta veidi teisiti kui läbikukkumisena. Nüüd aastaid hiljem, sain ma taas raamatutest täiendava vaatenurga mõistele läbikukkumine. See ei muuda minu varasemat seisukohta erinevate olukordade ja võimaluste kohta, vaid pigem kinnitab seda. Omal moel. Pärl millest ma täna teile kirjutan, pärineb raamatust “Miljardi dollari saladus” autorilt Rafael Badziag. Selles raamatus on muidugi veel päris mitmeid ja mitmeid häid mõtteid, nii et ilmselt kuulete sellest raamatust siin blogis veelgi.

R. Badziag “Miljardi dollari saladus”

Nagu juba varasemas postituses kirjutasin, et minu meelest on elus väga palju situatsioone, kus ei ole mitte midagi kaotada. On ainult võita. Selliseid võimalusi tuleks alati ära kasutada, sest ei ole võimalik läbi kukkuda. Nüüd sain siis “Miljardi dollari saladus” raamatust täiendava mõtte, et kui on võimalus ja me seda ei kasuta, siis oleme juba eos läbi kukkunud. Pole vahet, kas situatsioonis on üldse võimalik midagi kaotada või ei. Mina oma loomult olen tegutseja, et kui on probleem, rahulolematus või mingigi võimalus oma seisukorda parandada, siis ma tegutsen. Ma ei oota, millal olukord n.ö päris hapuks läheb. See ei tähenda muidugi, et ma kõik elu poolt pakutavad väljakutsed vastu oleksin võtnud. Kaugel sellest. Samas olen täheldanud, et kõige suuremad muutused ja paremuse poole liikumised on siiski toimunud siis, kui ma OLEN tegutsenud. Samas ei ole ma kunagi mõelnud sellele, et kuidas suhtuda olukorda, kui me oleme saanud väga hea pakkumise, kuid me ei võta seda mingil põhjusel vastu. Olles lugenud nüüd miljardäride mõtteid, oskan ma sellele nime anda.

Minu läbikukkumine

Minu kohta võib vabalt öelda, et olen Hunt Kriimsilm oma üheksa ametiga. Peale põhikooli lõpetamist, asusin õppima gümnaasiumisse. See tee lõppes üsna ruttu, sest elu pani käe ette ja ma olin sunnitud selle pooleli jätma. Peale seda asusin ma õppima kutsekeskkooli, kus ma omandasin koka eriala. Peale kolme ja poole aastaseid õpinguid, sooritasin ma eriala kutseeksami. Sooritasin selle oma lennu parima tulemusega. Mulle tehti tööpakkumine Tallinnas Mere puiesteel asuvasse Scotland Yard restorani. Mäletan, et mulle pakuti töötasuks (algajana) 15 000 krooni. See oli algajale üüratu summa. Me kõik teame, et Eestis on aastaid suur probleem palgalõhe. Andmaks aimu selle summa erakordsusest toon väikese võrdluse. Mu vend sai sellel ajal töötasu umbes 9000 eurot. Selle töö vastuvõtmine oleks tähendanud mulle väga suuri muutusi. Ma oleks pidanud kolima Tallinna. Linna, kus ma selleks ajaks polnud vist mitte ühtegi korda veel käinud. Otsima üürikorteri, vaatama kuidas ja kas tööle saada jne. Ma loobusin ja ei võtnud pakkumist vastu. Ehk siis, ma kukkusin läbi. Ma isegi ei proovinud. Proovimisega oleksin saanud vähemalt 50 protsendilise võimaluse õnnestuda.

Ehk siis loetud lause: “Enamik inimesi kardab tegutsedes läbi kukkuda, mistõttu jätavad käigu tegemata ja kukuvad nii tegutsemata jätmise tõttu läbi.”  Ja see on nii tõsi. Kui me ei proovi, on meie õnnestumise võimalus null protsenti. Proovimine ei garanteeri edu, kuid kui proovime, kasvatame õnnestumise protsenti viiekümne protsendi võrra.

Oluliselt parem mõtteviis kas pole?