Muretsemine

Homme on tähtis töövestlus, õhtul muretsed sellepärast, et kas kell ikka heliseb õigel ajal. Magama jäämine ei ole järgmisel päeval lubatud. Oled teismeline, õhtul ootab ees esimene kohting noormehega, kes südame kiiremini põksuma paneb. Ettevalmistusi tehes muretsed, et kas saab piisavalt vaba, kaunis ja atraktiivne, et noormehele muljet avaldada. Telefon heliseb, helistatakse lasteaiast ja palutakse lapsele järele tulla, sest juhtus õnnetus… Muretsemine. Emotsioon, mida igaüks meist tunneb. Mõni rohkem ja mõni vähem. Kõik sõltub sellest, kui palju probleeme me oleme pidanud oma elus lahendama ja millises koguses meil on õnnestunud probleeme enda jaoks positiivselt lahendada.

Liigid

Kõik me teame, mida muretsemine tähendab ja kuidas see meid mõjutab. Kuna see on midagi sellist, mida me oleme kogenud ja kogeme ka edaspidi, siis see on muutunud millekski enesestmõistetavaks. Kui see on meile iseenesestmõistetav siis, me enam ei süvene selle sisusse. Teades süvitsi, kuidas muretsemine jaguneb, siis saame selle enda jaoks läbi mõelda. Saame aru, kuidas saame selle enda jaoks nö tervena omaks võtta. Muretsemise võib lihtsustatult liigitada kaheks.Esineb produktiivset muretsemist ja mitteproduktiivset muretsemist. Taaskord kirjutan mõtte, mille olen üles noppinud ühest loetud raamatust. Mõte pärineb Elizabeth Kuylenstierna raamatust “Rääkimine on kuld”.

E. Kuylenstierna “Rääkimine on kuld”

Produktiivne muretsemine on selline, mida saame mõjutada ning mille suhtes saame me kohe midagi teha. Näiteks oleme minemas bussile ja kardame maha jääda. Selle suhtes saame me kohe midagi teha ehk selleks, et me bussist maha ei jääks, hakkame me lihtsalt veidi varem sättima ja liigume veidi varem bussipeatusesse. Lihtsustatult: meie ootame bussi, mitte buss ei oota meid. Või siis näiteks, kui korraldada lapsele sünnipäevapidu. Sul ei ole täpselt teada, palju lapsi sünnipäevale tuleb ja muretsed, et kas varutud toidust piisab. Selle osas saad kohe sünnipäevalistele menüü koostamisel ja sisseostude tegemisel paremaid otsuseid teha. Ostad lihtsalt veidi rohkem. Jäägu parem üle, kui jääb puudu. Need on sellised situatsioonid, millega sa saad päriselt kohe midagi teha ja mure nö ette ära lahendada.

Mitteproduktiivne muretsemine on selline, millega peame hakkama saama sisemiselt, sest väliselt ei saa me selle vastu midagi teha. See muretsemise liik on korralik väljakutse meie kontrollimise vajadusele, sest muretsemisega kaasneb mõtlemine, plaanide haudumine ja lahendustele keskendumine, mis võtavad meilt tohutult energiat. Reaalsus on aga see, et me ei saa neid situatsioone ise lahendada. Näiteks? Me ei saa midagi parata, kui vihma sajab. Ilm lihtsalt on ja meie tegevus seda ei lõpeta. See, kas me oleme töölt saanud mingisuguse viiruse, sest keegi teine on haigena tööle tulnud. Mida keegi meile ütleb või teeb. Me ei saa teist inimest käskida ja eeldada, et teine enam ei ütle või ei tee enam nii, sest….  See muutus teises inimeses juhtub alles siis, kui teine inimene ISE otsustab neid asju muuta ja enam mitte teha.

Kokkuvõtvalt

Seega järgmisel korral, kui tulevad muremõtted pähe, siis mõtle sellele liigitusele ja mõtle, kas on mõtet üldse muretseda? Oluline on aru saada, kas me saame sellega midagi ette võtta või on see mure hoopis nö teise inimese oma. Pole mõtet muretseda sellepärast, mis nagunii meist ei sõltu. Seda esiteks. Teiseks veel see, et kui tähele panna seda, kui paljud muremõtted, mille pärast me muretseme, ka reaalselt realiseeruvad… Tegelikult on see ju väike protsent. Teadjamad väidavad, et realiseerub vaid 15 protsenti sellest, mille pärast me muretseme. Muretsegem siis ainult sellepärast, millega me saame midagi ette võtta, et anda endast parim.