Vead

Sõnaraamatu järgi tähendab viga eksimust reegli, normi, standardi, fakti vms. vastu, kõrvalekaldumine õigest sooritusest ( vt siit). Sellest võiks nagu järeldada, et kõik ette kirjutatu on õige ja teisitimõtlemine ja tegemine on väär ning seetõttu anname neile nimetuse vead. Samas, kelle kriteeriumite järgi neid asju vigadeks nimetatakse? Elus toimub pidevalt muutusi ja need peavadki toimuma. Kuid need muutused ei saa toimuda, kui me teeme kogu aeg kõiki asju nii nagu kunagi varem tehtud on. Selleks, et midagi muutuks, peab keegi tegema midagi teistmoodi. Teistmoodi tegemine on selle definitsiooni  järgi aga normist mööda vaatamine/tegemine.

Kujutage ette noort, kes läks õppima IT Kolledžisse ja olles seal juba paar aastat õppinud tunneb iga päevaga järjest enam, et see eriala ei ole päris tema teema. Mida see noor inimene tegema peaks? Kas ta peaks jätma kooli pooleli ning alustama uuel aastal uuel erialal? Millegi sellisega, mis on nö rohkem tema teema või hoopis pingutama selle ühe aastaks veel? Ollakse nende õpingutega ju juba nii kaugel, et rumalus oleks nüüd katsestada? Millal see noor inimene teeb vea? Kas siis, kui ta pingutab “veri ninast väljas”. et see diplom siiski kätte saada? Või hoopis siis, kui ta otsustab, et jätab õpingud pooleli? Olen üsna veendunud, et negatiivse hinnangu andjaid saab olema mõlema tegutsemisviisi korral. Ehk siis mingi osa inimesi arvab, et jätkamine on mõttetu, sest kui see eriala ei sobi, siis nagunii sellele tööle ei lähe või kui lähebki, siis väga palju ei saavuta. Ning lisaks, et jätkamine oleks lihtsalt meeletu aja raiskamine. Ning siis on teine seltskond, kes ütleb, et katkestamine oleks äärmine rumalus, sest ollakse juba nii palju aega sellesse panustatud ja saab vähemalt kraadi kätte. Kuid kellele seda “lihtsalt kraadi” vaja on?

Kaks mõtet

Sooviksin vigade osas tuua teieni mõned mõtted, mis mulle on seoses vigadega elu jooksul selgeks saanud. Esiteks see, et ainsad inimesed, kes vigu ei tee, on need inimesed, kes üldse mitte midagi ei tee. Eksimise võimalus on suhteliselt minimaalne, kui istuda terve päeva teleri ees ja vaadata Netflixist sarju. Kui me mitte midagi ei tee, ei saa eriti midagi ka juhtuda. Kaasa arvatud meie enese areng. Kõige enam õpivad inimesed kriisis ja keerulistes olukordades. Ehk õpitakse siis, kui mingi asi ei ole läinud ootuspäraselt. Kui me aga midagi ei tee, siis heal juhul jääb meie areng lihtsalt pidama. Halvimal juhul hakkame taandarenema. Irooniaga asja suhtuda, siis see on ka muidugi areng, kuid kas seda inimene taotlebki, on omaette teema.

Teine mõte, mida tahaksin veel jagada, on see, et vead ei ole tegelikult üldse vead. Me kipume nimetama vigadeks neid asju, mis ei laabu nii, nagu me lootsime. Seega tekib olukord, mida me ei osanud ette näha ja seetõttu ütleme, et tegime vea. Näiteks investeerib inimene mingisse aktsiasse, mis avaldab mõni päev pärast ostu kvartali tulemused ja need osutuvad loodetust palju kehvemaks.  Aktsia hind pöördub langusesse ja ostja näeb oma aktsiate kontol kahjumit. Seda kontot vaadates võime ju öelda, et see inimene tegi aktsiaid ostes vea, sest konto on miinuses ja ta kaotas raha.

Kuid oletame, et aega läheb mööda ja see ettevõte teatab oma järgmised kvartali tulemused. Need on oodatust palju paremad ja ettevõtte aktsia hind kerkib nagu pärmitaigen. Aktsia konto on nüüd tugevas plussis ja inimene otsustab müüa. Müügist saadakse korralik kasum. Seega, kas aktsiate ost oli ikka viga? Või oli õppimise koht, et punasega ei tohi lasta emotsioonidel otsuseid teha?

Kokkuvõte

Olen veendunud, et igaüks meist leiab enda elustki olukordi, mida alguses pidas veaks ja hiljem on nende juhtumiste eest elule tänulik. Kui me üldse elame, ma mõtlen päriselt elame, siis elus toimub palju. Sündmused mida nimetame headeks või halbadeks. Samuti õnnestumisteks ja vigadeks. Kuid selleks, et me saaksime õnnestuda, selleks peamegi ebaõnnestuma, sellest õppima ja uue võimaluse saabudes me oskamegi teha nii, et sel korral õnnestuksime.