Ajumängud

Edmund Spenser on öelnud, et meel on see, mis loob halvast hea, mis loob viletsuse või õnne, rikkuse või vaesuse. Seega kõik, mida me oma elus kogeme on meie enda aju kätetöö. Mäletan selgesti, kui sattusin mitmed aastad tagasi vaatama kanalil ETV2 saadet “Ajumängud”. (Saadet saab vaadata siit.) Seal oli osa, milles näidati, kuidas aju meie ellujäämise nimel veidi trikitab. Trikitamise all pean ma silmas seda, kuidas inimesed panevad tähele ainult neid asju, mida neil on vaja tähele panna ja kõik muu jätab tähelepanuta.

Näiteks, kui inimesele öelda, et ta loetleks kokku enda ümber olevad rohelised asjad ja seejärel küsitaks, et milliseid siniseid asju ta enda ümber tähele pani, siis võib üsna kindel olla, et inimene neid ei mäleta. Või siis näiteks see, kui ostad endale uue auto, siis järsku on kõik kohad sinu uue auto mudelit täis. Ilmselt paned sa nüüd tänavapildis palju tihemini just seda mudelit tähele, kuigi need autod olid seal sõitmas ka kogu varasema aja, aga siis sa lihtsalt ei märganud neid. Seda seetõttu, et kogu selles infomüras, mis meid iga päev ümbritseb, selekteerib aju endale välja vaid vajaliku ja muu jätab tähelepanuta. Päris huvitav fenomen, kas pole?

Aga kas oled kunagi ka mõelnud, et täpselt samasugune selekteerimine toimub meie peas erinevate situatsioonide tajumisel. Anthony Robbins on oma raamatus “Ärata endas hiiglaslik vägi” kirjutanud samasugusest aju trikitamisest emotsioonide ja uskumuste tingimustes. Ta kirjutab et, meie aju töötab automaatpiloodil ja filtreerib ümbritsevast välja kõik selle, mis kinnitavad meie uskumusi ning eirab neid tõlgendusi, mis seda ümber lükkavad. Ja seda igasuguste emotsioonide ja uskumuste puhul. Ta ütleb, et kui inimene on harjunud otsima kõiges negatiivset, siis ükskõik, kui positiivseid asju temaga ka ei juhtuks, siis ta leiab situatsioonist üles selle (kasvõi) ühe ainsa negatiivse asja. Usun, et igaühel meist on vähemalt üks sellise harjumusega tuttav.

Miks ma sellest kirjutan?

Põhjus, miks ma sellest kirjutan on see, et sellised ajumängud on minu jaoks juba ammusest ajas põnevad tundunud. Nüüd Tony raamatut lugedes jõudis ka minuni see teadmine, et selline selekteerimine on palju laialdasem, kui ma arvanud olin. Et selline käitumismuster ei puuduta vaid füüsilisi asju. Nüüd, kus ma seda tean, oskan ehk seda teadmist enda kasuks tööle panna ja võimalus muuta seda, kuidas mina maailma näen ja milliseid uskumusi enda ajju lasen.  Tean omast kogemusest, et vanu mõttemustreid on keeruline muuta. Seda lihtsalt sellepärast, et iseenda mõttemaailmaga tööd teha on kõige raskem. Kuid seda mõtet lugedes tajusin, et sellest teadmisest on suur abi, sest kui ma tean, et ma mõtlen mingis asjas negariivselt, saan ma sellele varakult piiri panna ja teadlikult uut mustrit luua.

Lisaks soovisin seda oskust ka sinuga, kallis lugeja, jagada. Ehk on kellelgi teist sellest mõttest abi.

Kes soovib veel Anthony Robbinsi raamatust pärinevaid mõtteid lugeda, siis neid saab lugeda näiteks siit.