Oscar Wilde’i tsitaat “Elu pole kunagi õiglane ja võib-olla on enamikule meist hea, et see nii ei ole” avab ukse sügavamale mõtisklusele elu olemusest ja sellest, kuidas me seda tajume. See lühike, ent teravmeelne lause kannab endas paradoksaalset tarkust, mis kutsub meid üles kaaluma elu ebakindlust ja ebaõiglust mitte pelgalt negatiivse nähtusena, vaid kui midagi, mis võib tegelikult olla vajalik meie sisemise arengu ja tähenduse leidmiseks.
Mis tähendab “ebaõiglane”?
Alustuseks võiks mõelda, mida me mõtleme, kui ütleme, et elu on “ebaõiglane.” Sageli viitab see tunnetele, et elus on ebavõrdsust, ebaõnne või et meie pingutused ei ole alati tasutud ootuspärasel viisil. Inimesed kogevad haigusi, kaotusi ja tagasilööke. Ja need tunduvad olevat väljaspool nende kontrolli. Mõned inimesed sünnivad privilegeeritud tingimustesse, teised aga peavad võitlema ellujäämise nimel. See näib ebaõiglane ja võib tekitada kibestumist. Kuid meeles tuleb pidada sedagi, et inimene ei ole väga hea andma hinnangut oma tegudele. Kui kõik oleks lõpuni õiglane, oleks tagasiside otsekohene ja võib-olla erineks oluliselt meie hinnangust meie endi tegudele… Ehk on heagi, et elu pole kunagi õiglane?
Mis juhtuks, kui kõik oleks õiglane?
Wilde’i tsitaat kutsub meid mõtisklema ka selle üle, kas elu peakski olema õiglane. Mis juhtuks, kui elu oleks alati õiglane? Mis juhtuks, kui kõik meie pingutused oleksid alati tasutud? Kui iga halb tegu tooks kaasa viivitamatu karistuse? Ja iga heategu tagaks kohese preemia, siis muutuks elu äärmiselt ettearvatavaks ja võib-olla ka üsna igavaks. See võtaks meilt võime tõeliselt valida oma käitumist, kuna me ei tegutseks enam vaba tahte alusel, vaid kindla tulemuse ootuses.
Lisaks, kui elu oleks täielikult õiglane, kaotaksime võimaluse näidata üles tõelist vaprust ja vastupidavust. Tõelised katsumused ja raskused võimaldavad meil avastada, kui tugevad me tegelikult oleme. Need õpetavad meid kohanema, leppima ja lõpuks kasvama. Tihti just rasketel hetkedel õpime iseennast ja oma võimeid tundma. See, et elu pole õiglane, annab meile võimaluse arendada empaatiat, mõista teisi inimesi sügavamalt ja arendada vastupidavust, mis muidu võiks jääda välja kujunemata.
Veelgi enam, Wilde’i tsitaadi teine osa, “ja võib-olla on enamikule meist hea, et see nii ei ole,” viitab sellele, et ebaõiglus võib olla vajalik tasakaalu hoidmiseks elus. Kui elu oleks õiglane ja kõik oleks alati täpselt nii, nagu me arvame, et peaks olema, siis võib-olla kaotaksime elu võimaluste vastu huvi. Paradoks seisneb selles, et elu ebaõiglused, mis võivad esmapilgul tunduda ebaõiglastena, on tihti need, mis annavad meile motivatsiooni muutuda ja areneda. Need võivad suunata meid uutele teedele, avada uusi võimalusi ja viia meid kohtadesse, kuhu me muidu poleks sattunud.
Kaotustest tulenev alandlikkus…
Lõpuks peitub Wilde’i tsitaadis ka sügav alandlikkuse õppetund. Kui aktsepteerime, et elu ei pea olema õiglane, siis võtame omaks ka selle, et maailm ei pöörle ümber meie isiklike soovide ja vajaduste. See aitab meil arendada laiemat maailmavaadet ja mõista, et kõik, mida elus kogeme, on osa suuremast tervikust, mida me võib-olla täielikult ei mõista. Elu ebaõiglused võivad olla katalüsaatoriks, mis suunavad meid vaimse kasvu, tarkuse ja sisemise rahu suunas.
Seega võib öelda, et Oscar Wilde’i mõte ei ole pelgalt kibe tõdemus, vaid pigem kutse sügavamale enesevaatlusele ja elu ebatäiuslikkuse aktsepteerimisele. Elu ei pruugi kunagi olla õiglane, kuid just see ebaõiglus annab meile võimaluse kasvada, õppida ja leida oma tee selles keerulises ja mitmetahulises maailmas.
0 Comments