Hirm

Olen juba teist korda lugemas raamatut “Kõik on väljamõeldav” (M. Forleo). Juba esimest korda seda raamatut lugedes sain kõvasti motivatsiooni millegi ära tegemiseks. Kuid ka nüüd, teist korda lugedes avastan sealt palju huvitavaid mõtteid ja vaatenurki.

M.Forleo “Kõik on välja mõeldav”

Sel korral jäi raamatust eriti teravalt silma mõte hirmu kohta. Selles raamatus on selline mõte: “Tänu jumalale hirmu eest. Kui seda poleks, oleksime kõik surnud.”

Tihti vaadeldakse hirmu kui pidurit. Suurel hulgal inimestel on hirmu tunne jäänud evolutsiooniliselt millekski, mis päästab elu. Kui tunnen hirmu, pean lõpetama selle tegevuse, millega hetkel tegelen ja põgenema, sest ainult see tähendab, et jään ellu. Selline arusaam on olnud sajandeid kohane ja päästnudki inimeste elusid. Kui koopainimene ikka endale marju korjas ning kohtus metsas mõne kiskjaga, siis oli põgenemine ainus viis ellu jääda.

Eks tänapäevalgi ole veel selliseid situatsioone, kus selline hirm ja tegutsemine on ajakohased. Näiteks, kui ületan rohelise fooritulega teed, kuid mingil põhjusel (vaatab nutitelefoni, on joobes vms) autojuht eirab temale olevat punast tuld. Või kui näiteks mõni koera omanik laseb koeral rihmata ringi liikuda ja koer ründab teist inimest jne. See aga ei ole see hirm, millest Marie oma raamatus räägib ning millest ka mina siia teile lugemiseks (kokkuvõtvalt) mõtte sooviksin kirjutada.

Ilmselt ei leia me mitte ühtegi inimest, kes üldse mitte kunagi hirmu ei tunne.  Kõik tunnevad mingil hetkel hirmu ja meil ei ole sellele vaatamata mitte midagi viga. See on normaalne. Me oleme täitsa tavalised inimesed. Kuid miks on siis nii, et osad inimesed tegutsevad hirmule vaatamata edasi ja saavutavad tulemusi, samas kui teisi inimesi hirm halvab?

Me peame aru saama, et hirm jääb meiega igal juhul. Nagu ka kõik muu, sõltub suhtumine hirmu sellest, kuidas me seda ise tõlgendame ning tulemused sõltuvadki ainult sellest tõlgendamisest. Kui me ei suhtu hirmu enam kui elupäästjasse, vaid muudame sajandite jooksul meisse juurdunud hirmu tõlgendust, siis muutuvad ka tulemused.

Mis siis kui… ?

Mis siis, kui hirm tegelikult ei olegi mingi pidurdav element? Mis siis, kui hirm ongi märguanne, et just seda (mis iganes see siis pole) ma peaksingi endas arendama ja saama selles tõeliselt heaks? Hirm, nagu ka kõik muu, on väljamõeldav. See on midagi, millega peame tegelema, sest siis me harjume sellega ja hirmu põhjustanud situatsioon/sündmus muutub meile omasemaks/harjumuspärasemaks. Mida enam me sellega harjume, seda vähem me tegelikult kardame. Ehk siis hirmu vastumürk on tegutsemine.

Raamatus “Kõik on väljamõeldav” on veel väga palju häid mõtteid, nii et kui kellelgi huvi, soovitan soojalt (tegelikult üsna tuliselt) lugeda. Kuid kes lugeda ei armasta, siis hoidke blogil silma peal, sest olen üsna kindel, et kirjutan sellest raamatust veel 🙂