Olen ka varem maininud, et meil on raamatuklubi, mille raames me siis erinevat laadi kirjandust loeme. Selleks, et raamatuklubi liikmed kõik rahul oleks, siis teeme nn külakorda. Inimesed on pandud järjekorda ja iga teatud aja järel saab üks inimene endale sobiliku raamatu lugemiseks valida. Sel korral tehti valik Tiina Saar-Veelmaa raamatu “Tööga õnnelikuks” kasuks. Tunnistan ausalt, ilmselt mina seda raamatut valinud ei oleks, kuid tunnustan ja tänan liiget, kes selle valiku tegi, sest minu tänane postituse mõte pärinebki selle autori sulest. Enne, kui lähen teemasse, siis tööõnne kohta saate juurde lugeda Tööõnne lehelt

Iseloomuomadused

Korralik, töökas, sõbralik, arukas, aktiivne, tasakaalukas, ambitsioonikas, hüperaktiivne, üleolev, manipuleeriv, ülbe, vinguv, uimane, pessimist, optimist, laisk, usin jne jne jne. Inimkond kogeb ja on nime andnud paljudele erinevatele emotsioonidele ja iseloomuomadustele. Kõik need kokku moodustavad ühtse terviku ehk inimese ja inimeseks olemise. Seejuures on tavaline ja inimlik kogu seda omaduste kompotti arusaadavuse mõttes kategoriseerida.

Tiina Saar-Veelmaa ” Tööga õnnelikuks”

Kuni raamatu “Tööga õnnelikuks” lugemist olin ka mina arvamusel, et iseloomuomadused on sellised, millele tuleks  n.ö silt külge panna. Kõige tüüpilisema eestlasena, liigitasin ka mina isiksuseomadusi headeks ja halbadeks ning seoses sellega andsin ka mina hinnangu mingile osale iseendast. Ehk siis, mõnes valdkonnas olen ma suhteliselt mugav inimene (loe: laisk) ja sellisel puhul kipume suhtuma negatiivselt ka sellesse osasse iseendast.

Tiina Saar-Veelmaa toob oma raamatus aga sellesse teemasse täiesti teise perspektiivi. Ma ei ole kunagi mõelnud, et ükski meil olev iseloomuomadus ei ole halb ega vale. Kõik meie iseloomuomadused, (k.a meie poolt halvaks tituleeritud) on sobivad, kui nad on nö õiges keskkonnas. Tiina kirjutab iseloomuomadustest küll tööõnne vaatest, kuid minu meelest saab selle idee laiendada ka täiesti igapäevaellu.

Siinkohal oleks ehk hea tuua oma mõtte arusaadavuse parandamiseks näiteks otsekohesus. Otsekohesust võib pidada halvaks omaduseks, kui seda kasutatakse valedel kaalutlustel. Otsekohesus olukorras, kus astud endast nõrgema kiusamise korral nõrgema kaitseks välja, on see omadus hea. Samas, kui see sama endast nõrgema kiusaja püüab väita, et ta ongi otsekohene, siis ma ütleks, et see on otsekohesuse kasutamine mõne veel kehvema omaduse võimendamiseks. (Näete, sildistangi jälle :)) Otsekohesus objektiivse kriitikana on hea omadus ja täiesti vastuvõetav. Samas kui otsekohesusega liiale minna, on see hoopis julmus ja jõhkrus.

Mis siis kui?

Seega, mis siis, kui tegelikult ei olegi olemas nö halbu iseloomuomadusi? Meil on lihtsalt iseloomuomadused, mis teatud situatsiooni ei sobi, samas teises olukorras on sama sobilikud kui parajad sokid? Mis siis, kui me prooviks hoopis õppida oma iseloomuomadusi kasutama õigetel ajahetkedel? Sellisel juhul oleme me ka iseendale tervikuna rohkem vastuvõetavad.