Franklin D. Roosevelti kuulus tsitaat „Karta pole midagi peale hirmu enda“ on saanud üheks ajaloo kõige mõjukamaks mõtteavalduseks. Ta ütles need sõnad oma esimese ametisseastumise kõnes 1933. aastal, kui Ameerika Ühendriigid olid keset Suurt Depressiooni – üht ajaloo sügavamat majanduskriisi. Miljonid inimesed olid tööta, pangad kukkusid kokku ja kogu riigis valitses ebakindlus. Just sellises olukorras kutsus Roosevelt inimesi üles mitte laskma hirmul end halvata.
Hirm
Hirm on loomulik reaktsioon tundmatule ja ohtlikule. See hoiab meid valvsana ja aitab meil ohte vältida. Kuid kui hirm võtab meid tervenisti üle, võib see muutuda halvavaks, takistades tegutsemist ja lahenduste leidmist. Roosevelt mõistis, et kriisi ajal ei olnud suurimaks ohuks mitte majanduslikud raskused, vaid inimeste hirm, mis võis viia paanikani ja süvendada probleeme.
Seda tsitaati võib aga vaadelda ka laiemas kontekstis. Kui mõtleme omaenda elu peale, siis kui palju kordi oleme jätnud midagi tegemata, sest kartsime? Kartsime ebaõnnestumist, teiste arvamust või tundmatust. Sageli ongi hirm meie suurim vaenlane, sest see ei põhine tegelikel faktidel, vaid meie enda mõtetel ja oletustel. Kui laseksime hirmul end alati juhtida, ei saavutaks me kunagi midagi uut ega astuks välja oma mugavustsoonist.
Hirmuga toimetulek ei tähenda selle täielikku kadumist, vaid selle tunnistamist ja edasi liikumist hoolimata ebakindlusest. Paljud ajaloolised suurkujud on pidanud silmitsi seisma oma hirmudega – olgu see Martin Luther King Jr., kes võitles võrdõiguslikkuse eest hoolimata ähvardustest, või Marie Curie, kes pidi teaduses murdma meeste poolt seatud ja domineerinud piire. Neil kõigil oli põhjust karta, kuid nad ei lasknud hirmul end peatada.
Tänapäev
Ka tänapäeva maailmas, kus ebakindlus ja muutused on pidevad, on Roosevelti sõnad endiselt asjakohased. Paljud kardavad töökoha kaotust, majanduslikku ebakindlust või tulevikku laiemalt. Kuid hirm ise ei lahenda ühtegi probleemi – ainult tegutsemine viib edasi. Iga kriis, olgu see isiklik või ühiskondlik, nõuab meilt julgust ja kindlameelsust. See nõuab tegutsemist, sest probleemid ei kao iseenesest ära. Hirmu taha peitumine ja iseeneslikku lahendust oodates, paisuvad probleemid ainult suuremaks.
Karta pole midagi. Hirmu ületamiseks on mitmeid strateegiaid. Üks neist on teadlikkus. Ehk kui me analüüsime oma hirme ja küsime endalt, kas need on reaalsed või lihtsalt meie kujutlusvõime vili, võime avastada, et paljud neist on põhjendamatud. Samuti aitab tegevus – isegi väikesed sammud hirmu suunas vähendavad selle jõudu. Kolmandaks on oluline mõtteviis: kui näeme hirme väljakutsetena, mitte takistustena, muutub ka meie suhtumine nendesse.
Roosevelti tsitaat on meeldetuletus, et hirm ei ole paratamatu vangla, vaid mõtteviisi küsimus. Kui me ei lase hirmul ennast juhtida, avanevad meie ees uued võimalused ja maailm muutub märksa laiemaks. Nagu Roosevelt ise tõestas, suudame kriisidest välja tulla tugevamana – kui vaid otsustame mitte karta hirmu ennast.
0 Comments