Olen viimasel ajal avastanud Ingvar Villido podcastid. Tema uurimused ja mõtted on meie tavapärastele ja harjumuspärastele mõtetele ja arvamustele paras väljakutse. Arvamus selles, kes me oleme, kust me tuleme ja mille alusel me kujuneme selliseks nagu me oleme. Millest kujunevad välja meie mõtted ja arusaamad, millised on probleemid meie elus jne jne jne. Selle postituse tunnetuslik õigsus jääb teie enda hinnata ehk siis kas peate seda mõtet õigeks või valeks.
Õigekeelsussõnaraamatu järgi on probleem uurimisülesanne, lahendust nõudev keerukas küsimus. Ma lisaksin siia ka lahendust nõudva keeruka olukorra. Ehk siis on mingi situatsioon, mille lahendus kujunes veidike teistsuguseks, kui me lootsime .
Ingvari õpetuse kohaselt on probleem alati meie kehas toimuv sündmus. Inimesed ei koge probleeme enesest väljas pool vaid ainult ja ainult enese sees. Ning probleemi jagab ta kaheks. Üks probleemi komponent on see, mida me tunneme ehk emotsioon ja teine on siis see, mida me mõtleme ehk informatsioon. Sellelt pinnalt areneb idee edasi selliselt, et milline osa nendest on probleem? Kas probleem on informatsioon või emotsioon? Järeldus on siin see, et probleem on see, mida me tunneme.
Kelle omad on siis probleemid?
Kui probleem on hoopis see, mida me “probleemses olukorras” tunneme, siis siit edasi minnes võib eeldada/järeldada, et probleemid ei olegi meie enda omad vaid õpitud oskus. Kõik mida me oma elus lapsena oleme õppinud, on kujundanud meid selliseks nagu me oleme. Kõik meie teadmised ja reageeringud oleme me omandanud oma keskkonnalt. Miks ma ütlen, et oma keskkonnalt mitte oma vanematelt, on seepärast, et meie keskkonna moodustavad rohkem inimesi, kui ainult nemad kaks. Laps saab kogemusi ka liivakastis mängides sõpradelt, lasteaiast, vanavanematelt, tädidelt ja onudelt jne jne.
Väga ilmekalt tuleb inimeste suhtumise erinevus välja sarnastes situatsioonides. Toome näiteks väikese lapse, kellele meeldib porilombis hüpata. On vanemaid, keda tohutult selline räpane tegevus häirib ja püüab last keelata, et sedasi ei käituta jne. Selle vanema jaoks on see situatsioon probleem. Sealt samast on vanemaid, kes innustavad oma lapsi kõike proovima ja lubavad lapsel porilombis hüpata, et laps ise kogeks, mis juhtub siis, kui ta poriauku läheb.
Tõenäoliselt olid sellel vanemal, kelle meelest ei ole poriloigus hüppamine normaalne tegevus, sama konservatiivsed vanemad, milline vanem on ta oma lapsele. Ja siis on see teine ema, kes laseb lapsel porilogus hüpata ja mängida. Tema ei näe selles situatsioonis probleemi. Seega on situatsioon sama, kuid suhtumine erinev ja erinev suhtumine tuleb sellest, millisel moel kumbagi vanemat on tema lapsepõlves suunatud ja nö kasvatatud.
Järeldus? Meie enda suhtumine määrab ära selle, mida me näeme probleemina. Meie suhtumine on aga meil omandatud kellegi teise käitumist ja suhtumist jäljendades. Me oleme selle oma elu jooksul õppinud kelleltki teiselt. Seda edasi arendades võib öelda, et oskus olukordi probleemseks hinnata on meil ka õpitud ehk kellegi teise käest saadud/kellegi teise oma.
Hea uudis on see, et kui me selle oleme elu jooksul õppinud, saame me selles osas ka ümber õppida. Kui soovite täispikka Ingvari loengut tervenisti kuulata, leiate selle siit. Sealt leiate ka mõtteid, kuidas probleeme lahendada. Head kuulamist!
0 Comments