Kõik on suhteline! Situatsioonide puhul sõltub kõik sellest, milliseid uskumusi me omame ja uskumustest tulenevalt situatsioone tõlgendame. Kõige parem on mul oma mõtet ilmselt selgitada näite abil. Kujutage endale ette kahte inimest. Üks, kes lõpetas põhikooli ja otsustas, et enam edasi ei õpi ja läheb kohe tööle raha teenima. Ja siis on teine inimene, kes lõpetab ära põhikooli, keskkooli ja ülikooligi. Ülikoolis ei piirdu vaid bakalaureusekraadiga vaid lõpetab ka magistrantuuri. Kumb nendest kahest on Teie arvates laisk inimene?
Suhtumine määrab tähenduse
Olen üsna kindel, et enamus teist ütleb, et laisk inimene on see, kellel jäi kool pooleli ja ei viitsinud koolis käia ning kasvõi kutseharidustki omandada. Head haridust peetakse meie ühiskonnas väga oluliseks alustalaks, et edukalt elus hakkama saada. Kas pole nii? Ma ei ütle, et see mõtteviis on vale, eks selleski arvamuses on oma terake tõtt. Mina aga väidan, et laisk on hoopis see, kes lõpetas ülikooli. Minu seisukoht on, et iga situatsioon või juhtumine meie eludes on neutraalne. See, millise hinnangu me sellele situatsioonile anname, sõltub aga meie kasvatusest ja mõttemaailmast. Ehk siis sellest, kuidas me need situatsioonid oma ellu/ maailma mahutame.
Enamus peab kooli pooleli jätnud inimest laisaks, sest ta ei viitsinud koolis käia ja vaeva näha, et haridust omandada. Eks see ole loogiline ka, sest koolid pooleli jätavad (on muidugi ka erandeid) pigem need, kellel ei ole koolis just kõige paremad hinded ja seetõttu ka väljavaated meie ühiskonnas kõrgelt hinnatud erialadele õppima saada on suhteliselt väikesed. See aga ei ole eriti hea motivaator pingutamiseks. Samal ajal võib seda inimest ka väga usinaks ja tragiks pidada ja laisaks hoopis seda, kes on kõvasti õppinud.
Miks ma nii väidan?
Sellele on aga väga lihtne selgitus. Inimene, kes jätab kooli pooleli ja läheb varakult tööle, peab tõenäoliselt terve oma elu tegema väikese tasu eest rasket füüsilist tööd. Meie ühiskonnas on inimeste tööiga vähemalt 30 aastat, enamusel veelgi rohkem. Seega inimene, kes jätab kooli pooleli, peab esiteks tegema kauem tööd, sest töötab juba sellel ajal, kui teised veel õpivad. Lisaks sellele, tuleb tal ilmselt teha füüsiliselt raskemat tööd kui nendel, kes ülikooli lõpetavad, et endale sobivamale ametile tööle saada. Ei tundu väga laisa inimesena või kuidas? Võtta teadlikult enda kanda pikem töötamise periood ja tõenäoliselt ka füüsiliselt raskem töö kui teistel.
Õppijat saab laisaks pidada seetõttu, et tema teeb õppimise ajale vastavalt vähem töötamise aastaid. Lisaks saab ta tulevikus füüsiliselt lihtsamat tööd teha. Seda saab aga tõlgendada nii, et ilmselt ei viitsi ta pikki aastaid teha väikese palga eest füüsilist tööd. Õpib küll usinalt, aga õppimine võtab peale keskkooli meie elust veel lisaks vaid kolm kuni viis aastat. Seega panna see võrdlusesse 30 aasta füüsilise tööga, siis ilmselgelt paistab usin õppija hoopis laisa inimesena. Kas pole? Selle näite puhul räägib isiklik kogemus õppijana 😀
Toodud näide illustreerib ilusti seda, et kõik on suhteline ning sõltub sellest, kuidas me asju põhjendame või tõlgendame. Nii head kui ka halba on võimalik enda jaoks n.ö söödavaks mõelda.
0 Comments