Ütlus „Kõik tahavad elada riigi kulul” on Eestis saanud populaarseks ja tundub, et see kõlab järjest valjemini. See lause on omamoodi irooniline, justkui tõstatades küsimuse: kui kõik tahavad riigi „käsu” ja „hoolitsuse” all elada, siis kes jääb lõppude lõpuks vastutama? Asja juures unustatakse aga ära üks oluline tõsiasi – riik elab tegelikult ju kõigi kulul.
Mis on „riik” ja miks me tahame selle kulul elada?
Riik – olgu ta kui kõikehõlmav ja kõikvõimas meie silmis – ei ole mingisugune nähtamatu rikkust täis kirst või muinasjutuline varakamber. Tegelikkuses on riik hoopis keerukas struktuur, mille ülesanne on koguda vahendeid kodanikelt ning pakkuda vastutasuks turvalisust, infrastruktuuri, tervishoidu, haridust ja mitmesuguseid muid teenuseid.
Pole ime, et inimesed soovivad riigi poolt tuge saada. Kes meist ei tahaks tasuta haridust, kvaliteetset arstiabi või tõhusaid sotsiaaltoetusi? Samas võib tekkida aga probleem siis, kui „riigi kulul elamine” muutub peamiseks eesmärgiks, mitte toeks, millele rasketel aegadel toetuda.
Kes maksab lõpuks kinni „riigi kulud”?
Siin tulebki mängu teine osa ütlusest: „riik elab kõigi kulul.” Kui keegi soovib riigilt tasuta teenuseid, peab ta meeles pidama, et see raha tuleb kõigi maksudest. Tegelikkuses elame süsteemis, kus ühiselt kogutud vahendid tuleb ühiselt tagasi jagada, ja meie, kodanikud, oleme selle „ühise rahakoti” sisu täitjad.
Kui riik otsustab suurendada toetusi või pakkuda uusi teenuseid, siis enamasti kaasneb sellega maksude tõus, laenamine või teiste teenuste kärpimine. Seega iga „tasuta teenus” on tegelikult ühiskonna ühise rahakoti kulul. Mida rohkem keegi soovib riigi kulul elada, seda suurem on surve ühisele rahakotile ja sellega ka igaühe maksurahakotile.
Kuidas leida tasakaal?
Tasakaalu leidmine selles keerulises süsteemis pole lihtne, aga see on hädavajalik. Esmalt võiksime teadvustada, et maksud ei ole lihtsalt tülikas kohustus, vaid need on osa suuremast ühiskondlikust kokkuleppest. Need võimaldavad meil elada ühiskonnas, kus on olemas turvavõrgustik ja hoolivus. Aga samal ajal peame mõistma, et igal tasuta teenusel ja toetusel on oma hind.
Ajal, mil arutame, milliseid teenuseid riik peaks pakkuma ja mida mitte, võiksime mõelda ka sellele, kuidas me ise saame ühiskonda panustada ja millised teenused on tõepoolest hädavajalikud. Kui kõik soovivad „elada riigi kulul”, võib lõpuks juhtuda, et riigil lihtsalt pole piisavalt vahendeid, et oma kohustusi täita.
Kokkuvõtteks
„Kõik tahavad elada riigi kulul, kuid riik elab kõigi kulul” meenutab meile, et ühiskond on vastastikune kokkulepe, mitte ühepoolne sissetulek. Kui tahame riigi tuge, peame ka ise olema valmis panustama, sest ühise rahakoti sisu sõltub kõigist meist. Seega, kui järgmisel korral räägime „riigi kulul elamisest”, võiksime hetkeks peatuda ja mõelda: kas oleme valmis sellesse ühiselt panustama või ootame ainult reaalset isiklikku kasu?
0 Comments