Umbes kümme aastat tagasi juhtusin ma lugema uuringut, milles tehti järeldusi teemal mõte vs emotsioon. Ehk siis kumb on meis olemas enne. Selle teadmise omandamine oli selline AHAA efekt. Ma olin sellest pehmelt öeldes vaimustuses, sest mis seal salata, ma polnud mitte kunagi sellel teemal mõelnud või eeldasin, et emotsioonid ei ole mõtetega seotud. Erinevalt teemast, kumb oli enne, kas kana või muna, siis küsimusele kas enne on mõte või emotsioon, on vastus siiski täitsa olemas.
Kui ma siis hakkasin vaimustusega selle avastuse kohta oma tuttavatelt uurima, siis selgus, et suur hulk inimesi ei ole samuti sellel teemal oma pead n.ö vaevanud. Täpselt nii nagu mina nooremana, arvab suur hulk mu tuttavaid siiani, et nad on oma emotsioonide meelevallas ja mõtetega ei ole neil mingit seost. Kui aga veidi sellesse teemasse sisse vaadata, siis see väärarusaam on üldlevinud.
Selle mõtte juurde jõudsin ma nüüd tagasi selle aasta alguse poole, kui ma lugesin Anthony Robbinsi raamatut “Ärata endas hiiglaslik vägi”. Ta ei kirjuta oma raamatus küll päris sellises võtmes, et kumb oli enne, aga tema mõte kinnitab, et asjad ei ole päris nii lihtsad ja must-valged, kui me sellest teemast arvame või arvasime.
A.Robbins “Ärata endas hiiglaslik vägi”
Ta kirjutab, et paljudel meist on illusioon, et emotsioonid on midagi, mis tulevad spontaanselt reaktsioonina meie elus toimuvatele sündmustele. Et meis tekivad emotsioonid vastavalt sellele, mida keegi teine meie ümber teeb või ütleb. Tegelikkuses on see asi aga nii, et enne meie teadvusesse jõudmist, ei juhtu meis mitte midagi. Kui meie teadvusesse jõuab sündmuse sisu ja me anname sellel hinnangu (ehk mahutame toimunu enda kogemuste järgi enda maailma), siis tekib sellele vastureaktsioon ehk emotsioon. Toon selle kohta mõned näited.
Oletame, et mul on sünnipäev ja mu abikaasa kingib mulle auto. Auto on täpselt see mark ja mudel, mida ma olen soovinud ja kaunistatud hiiglasliku lipsukesega. Teate küll, olete ilmselt nii mõneski Ameerika filmis sellist asja näinud. Kuidas siis see emotsioon minuni jõuab? Ilmselgelt peab kõigepealt jõudma minu teadvusesse see, et abikaasa selle mulle kingituseks tõi ja alles seejärel saab tekkida minus ülevoolav emotsioon. Tänaval seisev lipsukesega auto, kellegi teisele kingituna ei tekita minus sellist emotsiooni. On ju nii? Mulle peab enne kohale jõudma, et see on mulle.
Või näide isiklikust elust. Umbes kuus aastat tagasi sain ma kätte oma autojuhi load ja ma läksin ostma omale esimest autot. Osa rahast olin ma kogunud sularahana ja selle võtsin kaasa ümbrikus. Kuna kokkusaamiseni oli veel aega, jalutasin niisama Lasnamäel ringi. Käes olid mul pappkaaned ostumüügi lepinguga ja nende kaante vahel ka ümbrik tuhande kahesaja euroga. Kõndimise ajal hoidsin pappkaasi vahepeal hooletult ja see ümbrik tuhande kahesaja euroga kukkus sealt vahelt välja. Ma ei tea, mis ajal või kuidas. Ma ei olnud sellepärast õnnetu ju kohe, kui ümbrik maha kukkus. Emotsioonid keesid üle alles sellel ajal, kui ma selle avastasin ja ümbriku kadumine mu teadvusse jõudis.
Seega need inimesed, kes kunagi sellise uurimuse korraldasid ja tegid sellest järelduse, et mõte on enne, kui emotsioon. Aitäh teile. See teadmine annab meile tegelikult päris palju, sest sedasi saame arusaamise, et saame ise oma mõtteid vajalikus suunas lükata.
0 Comments