Lootusest rääkides kipume seda sageli käsitlema kui midagi habrast ja juhuslikku. See on nagu luksus, mis on lubatud vaid neile, kellel kõik on juba hästi. Tegelikult on aga lootus kohustus, mitte privileeg.
See ei ole pelgalt mugav mõtteviis, vaid sisemine tööriist, mis aitab meil raskustega toime tulla ja edasi liikuda. Kui elu toob meie ette ootamatuid tagasilööke, võib olla lihtne käega lüüa ja leppida sellega, et asjad ei parane. Siin tulebki mängu lootuse kohustuslikkus – see ei ole naiivne uskumus, et kõik laheneb iseenesest, vaid teadlik valik mitte jääda passiivseks. Lootus on vundament, millele saame rajada oma järgmised sammud. Kui loobume lootusest, loobume ka võimalusest midagi muuta.
Lootus paneb meid tegutsema
Ajalugu on täis näiteid inimestest, kes ei oleks kunagi midagi saavutanud, kui nad poleks hoidnud kinni lootusest. Ükski leiutaja pole jätkanud oma katseid ainult seetõttu, et kõik sujus probleemideta. Ükski ühiskond pole edasi arenenud ilma lootuseta paremale tulevikule. Lootus paneb meid tegutsema, otsima lahendusi ja uskuma, et raskused ei ole lõplikud. Lootus ei tähenda, et peaksime unistama ilma tegutsemata. Vastupidi – see nõuab meilt vastutuse võtmist oma elu ja valikute eest. Kui keegi ütleb, et lootusel pole mõtet, sest maailm on ebaõiglane, siis tegelikult ütleb ta, et ta ei ole valmis oma olukorda muutma.
Lootus ja tegevus käivad käsikäes.
Sageli arvatakse, et lootus on midagi, mida kas tunneme või ei tunne. Tegelikult on see harjumus, mida saab teadlikult kasvatada. Kui treenime end märkama võimalusi ja mitte ainult takistusi, muutub lootus loomulikuks osaks meie mõtlemisest. See ei tähenda roosade prillide kandmist, vaid valmisolekut otsida väljapääse ka keerulistes olukordades. Kui me võtame lootust kui kohustust, siis ei saa me jätta seda teiste õlgadele. Pole mõtet oodata, et keegi teine tuleb ja teeb meie elu paremaks. See on meie endi teha. Jah, maailm võib olla karm ja ebaõiglane, kuid just seetõttu on meil kohustus hoida lootust elus – nii enda kui ka teiste pärast.
Lootus ei ole midagi, mis on vaid tugevatele või edukatele. See on kohustus ka siis, kui tunneme end nõrgana. Eriti siis. Sest lootus ei ole luksus, mida saab endale lubada vaid siis, kui kõik on hästi – see on meie vastutus ka rasketel hetkedel. See on ainus asi, mis eristab meid lootusetusest. Kui võtame lootust kui oma kohustust, muutume ka ise vastupidavamaks. Me ei heitu nii kergesti ja näeme maailma võimaluste, mitte ainult probleemide kaudu.
Me ei jää ootama paremaid aegu, vaid loome neid ise. Ja lõpuks, just see määrabki, millist elu me elame.
0 Comments