Me kõik teame, mida tähendab mõtlema ja kogenud seda, et meie ajudes toimuvad pidevalt mingi mõtete sumin. Aju lihtsalt ei suuda “vait” olla. Meie mõtted on alati meiega ja seetõttu võtame neid iseenesest mõistetavana.
Kuid kas olete ka kunagi mõelnud, et kelle mõtteid te mõtlete ja kust tulevad teie põhimõtted ja hoiakud?
Selline arusaam on minuni jõudnud podcaste kuulates ja raamatuid lugedes. Varem ei ole ma kunagi nii süvitsi asjadele mõelnud. Pole kunagi mõelnud sellele, miks ma mõtlen nii nagu mõtlen ja kust on saanud alguse minu hoiakud elule. Need protsessid on olnud terve elu osake minust ja pole tulnudki selle peale, et tegelikult need ei olegi minu…..
Beebi sünd
Kõik lapsed sünnivad igasuguse eelarvamusteta ehk siis nad on puhtad lehed. Nad on võimelised õppima kõike, mida neile õpetatakse. Mis seal salata, ka neid asju, mida neile ei taheta õpetada, aga neid lihtsalt huvitab… (no näiteks, et pliit on kuum).
Seega kõik, mille me elu jooksul omandame ja mis meie hoiakuid ja mõtteid kujundavad, tulevad välistelt stiimulitelt ja need ei ole meie omad. Meie mõtted ja hoiakud pärinevad alustuseks meie vanematelt, kellega kõige tihedamalt kokku puutume. Siis järgnevad vanavanema (kellelt muide on saanud oma arusaamad ja hoiakud ka meie vanemad). Seejärel tulevad tutvusringkond kodu ümbrusest, lasteaed, kool ja kuni ühiskonnani üldisemalt välja.
Seega, kui need polegi meie mõtted ja hoiakud, siis kas on mõistlik end nendes kinni hoida, kui need meid enam ei teeni? 
Eriti hea on mõelda selliselt negatiivsetele mõtetele ja seeläbi nendest vabaneda. Kui need pole minu mõtted ja tunded vaid elu jooksul välistelt mõjutustelt õpitud, siis ma enam nii ei mõtle. Mina tahan olla positiivne ja olengi.
0 Comments