Elame maailmas, kus oleme pidevalt ümbritsetud inimestest, tehnoloogiast ja igapäevastest toimetustest. Kogu see müra ja sagin võib tihti jätta mulje, et kõik, mida vajame, on käeulatuses. Kuid kas see tõesti nii on? Miski sügavam ütleb meile, et ehk on meie suurim puudus hoopiski see, mis meil on küll juba olemas, kuid millega me ei saa enam selle ümbritseva müra tõttu kontakti? Iseenda sügav mõistmine ja aktsepteerimine on see, mis jääb tihti vahele inimeste igapäeva kiirustamiste ja püüdluste pärast. Selle jaoks ei oleks justkui enam aega. Aga just selles peitubki tõeline rahu ja rõõm.
Kes me tegelikult oleme?
Mis oleks sinu vastus, küsimusele, et kes sa oled? Me kipume end määratlema läbi töö, peresuhete ja ühiskondliku staatuse. Aga kes oleme siis, kui kõik need asjad ära võtta? See küsimus viib meid peegli ette, kus saame kohtuda iseendaga. Ei ole olemas väliseid vahendeid, mis suudaks täita seda tühjust, mida tekitab iseenda tundmata jätmine. Me keskendume välistele asjadele, et peita iseendasse kõik see, mida me ei ole enam harjunud vaatama ja ausalt tunnistama. Me pole mõelnud sellele, millised on meie põhiväärtused, mis on meie “head ja halvad” küljed ning ka selle, milles me oleme päriselt tugevad ja milles mitte. Me ei tea, kes me oleme ja see ongi meie elu suurim puudus.
Kuidas leida tasakaal?
Enda puuduse vähendamine algab iseenda teadlikkuse suurendamisest. Siin on mõned sammud, mis võiksid abiks olla:
- Meditatsioon ja eneserefleksioon: Need praktikad aitavad keskenduda oma sisemistele mõtetele ja tunnetele.
- Looduses viibimine: Loodus rahustab meeli ja annab ruumi iseendaga olemiseks.
- Isiklikud kirjatööd: Päeviku pidamine aitab tuua selgust oma sisemistesse mõtetesse ja tunnetesse.
Miks see oluline on?
Tundes ja aktsepteerides iseennast, saame paremini mõista teisi ja luua tähendusrikkamaid suhteid. Meil ei ole puudus ainult välistest asjadest, vaid kõige enam iseendast. Eneseteadlikkus ja -aktsepteerimine on võti sisemise rahulolu ja õnneni. Me võime oma vajadused maskeerida füüsiliste asjadega, kuid need ei vii sisemise rahuni. Tänapäeva maailm tuletab meile igal sammul meelde, mida kõike materiaalsetest asjadest meil veel ei ole. Aga need asjad ei vii meid rahuloluni, kui me ei ole defineerinud ära seda, mis meile kõige olulisem on. Kui meie loomust paitab kõige rohkem minimalism, siis asjade koju kuhjamisega saavutame vaid suurema rahulolematuse. Kui väärtustame kõige rohkem inimsuhteid ja käime sõpradega kohtumise asemel endale uusi asju ostmas, siis ka see ei too rahuldust, sest sõbrad on jätkuvalt mujal jne.
Loodan, et see blogipostitus inspireerib ja innustab sind sügavamalt mõtlema omaenda teekonnale ja sellele, mis on tegelikult see, mida Sa oma igapäevaellu soovid.
0 Comments