Muutus on vältimatu. Isiklik areng on valik. Sügav lause, mis võimaldab meil prioriteete paemini järjekorda seada. Me elame maailmas, kus muutus on elu ainus püsivus. Kas tahame seda või mitte, muutume iga päev. Elu tõukab meid uude suunda, sunnib kohanema ja uusi vaatenurki omaks võtma. Küsimus ei ole kunagi selles, KAS muutus tuleb. Küsimus on vaid selles, millal ja kuidas me sellesse suhtume. Selles ongi oluline vahe: kui muutus on niikuinii kindel, siis inimese areng võib olla muu hulgas sunduslik. Isiklik areng muutuste käigus on valik, mille me teadlikult teeme ja mis aitab meid selles muutuses toime tulla ja ellu jääda.
Läbi elu tuulelipuna.
Paljud inimesed lähevad läbi elu, olles nagu puulehed sügistuules – laperdavad sinna, kuhu elutuul neid kannab. Nad aktsepteerivad muutust, kuna see on paratamatu, aga nad ei astu ise samme, et selle muutuse käigus paremaks inimeseks kasvada ja paremini toime tulla. Kas see on mugavustsoon või hirm läbikukkumise ees? Võib-olla usuvad nad, et neid muudetakse, mitte et nad ise saavad muutuda? Ometigi on selline mõtteviis laisk ja ennasthävitav.
Kui muutus tuleb ja meie esimene vastus on passiivsus, siis võtame endalt ära kõik võimalused. Muutusega leppimine ei ole sama, mis muutusest õppimine. Kas me tahame olla lihtsalt elu mängukannid või soovime olla oma elus aktiivsed osalejad? Isiklik areng nõuab tahet, julgust ja sageli ka eneseohverdusi. Paraku pole kõik valmis sellega riskima. Muutuse paratamatus on tihti nii ebamugav ja hirmutav, et paljud eelistavad selle ees silmad sulgeda, lootes, et asjad saavad ehk lihtsalt ise korda. Et kõik laheneb iseenesest. Selles osas on neil muidugi õigus, et asjad lahenevad ka siis kuidagi iseenesest, aga tõenäoliselt mitte selliselt nagu meie sooviks.
Areng eeldab vastutuse võtmist
Tõeline areng algab siis, kui otsustame võtta muutuse vastu ja rakendada seda enda kasuks. See tähendab, et tuleb osata näha oma vigu, endale ausalt otsa vaadata ja küsida: “Mida ma saan sellest õppida”? Selline küsimus on ebamugav, kuna see sunnib meid vaatama sissepoole, otsima lahendusi mitte ainult välismaailmast, vaid ka iseendast. See tähendab ka ise vastutuse võtmist. Meie harjumused, mõttemallid ja uskumused – need kõik on tööriistad, mille kasutamist peame õppima, kui tahame tõeliselt areneda.
Valik isikliku arengu kasuks ei ole kunagi lihtne. Tihti tähendab see mugavustsoonist välja astumist, konfliktide lahendamist, mille eest oleme seni põgeneda püüdnud, ja ebakindlusega leppimist. Leppimist sellega, et me ei kontrolli kõike. Õppima aru saama ja eristama seda, mis on meie kontrolli all ja mis mitte. Kõik need asjad teevad meist tugevamad, vastupidavamad ja teadlikumad inimesed. Elu viib meid alati ristteele, aga ainult meie enda valikutest sõltub, millise tee me valime.
Kokkuvõttes ei pääse me kunagi muutusest. Kuid me saame valida, kas jääme muutuse passiivseteks kannatajateks või teeme teadliku otsuse areneda. Ebamugav on igal juhul. Mida iganes elu ka ei tooks, on alati võimalus muutusi enda arenguks ära kasutada. Vaadakem muutust kui peeglit, mis näitab meile meis peidus olevat potentsiaali – potentsiaali, mille avamine on meie enda kätes. Muutus on vältimatu. Isiklik areng on valik.
0 Comments