Minu tänane postitus on taaskord minu mõtetest, millele sain kinnitust Rafael Badziag raamatust “Miljardi dollari saladus”. Selles raamatus on kirjas selline mõte: “Sind ei tee edukaks haritud olemine, vaid õppimine.” See kinnitab minu varasemat mõtet, et õppimine on ülioluline ja õppimine saadava tunnistuse/diplomi pärast on tühi ajaraisk.
R. Badziag “Miljardi dollari saladus”
Olete te kunagi jälginud inimeste profiile sotsiaalmeedias? Üsna tihti võib seal näha, et inimesed on endal hariduse kohale märkinud eluülikool. Ma olen mõelnud, et kui ei ole ülikoolis käinud ja tegelikult ülikooli märkida hariduse alla ei ole, siis pole ju sinna vaja üldse midagi panna. Pole ju mingi häbiasi, kui ollakse lõpetanud vaid kesk- või kutsekool. Ma ei ütle, et haridus ei ole oluline. Kindlasti on, aga ainult hariduse omamine ei ole ju ka eriline näitaja. Ükskõik, mida me ka ei õpiks, kõige olulisem on õpitut rakendada. Enda puhul või tuua näite, et olen muu hulgas õppinud ka kokaks. Lõpetasin omal ajal kutsekeskkooli parima lõpetajana ja käisin sellega ka presidendi vastuvõtul. Aga kokka minust ei saanudki. Samas päris mitu nö kolmelist töötavad sellel ametil siiani. Tõenäoliselt tunneb igaüks meist mõnda sellist inimest, kes on midagi õppinud, kuid ei tööta selles valdkonnas. Kõige olulisem on siiski omandatuga ka midagi peale hakata.
Meil tuleb endale aru anda, et me elame infoajastul ja olukord meie ümber muutub pidevalt. Me ei ela enam ühiskonnas, kus kooli lõpetamisega omandasime piisavalt, et terve elu selle oskusega hästi ära elada. Meie ühiskonna areng on niivõrd kiire, et ka mõni aasta tööturult eemal olla, tähendab suuri muutusi meie valitud töövaldkonnas. Seega ei ole oluline, millise infoga me koolipingist tuleme. Olulisem on see, mida me õpime töö käigus ja milliseid teadmisi (kui üldse) omandame oma vabal ajal.
Kooliga lõppeb õppimine
Üsna tihti näen, kuidas inimesed lõpetavad teadmiste omandamise kohe, kui viimase kooli uks selja taga sulgub. Mina olen kindel, et alles siis päris õppimine algab. Miks? Sellepärast, et üks asi on teooria ja hoopis teine on praktika. Üsna tihti tuleb ette, et koolipraktika käigus selgub tõsiasi, et see ei ole päris see töö, mida me endale ette kujutasime. Ilmnevad nüansid, millele me ei mõelnud õppima asumisel jne. Näiteks minu kokaõpingud. Kui ma selle eriala valisin, siis ma eeldasin, et see on hea eriala. Mõtlesin sedasi, sest mulle meeldis süüa teha ja igapäevased toidud õnnestusid mul hästi. Praktika käigus avastasin, et selle ameti varjukülg on väga varajane ärkamine. Tuleb ärgata varakult, et toit saaks valmis ajal, kui teised soovivad süüa hommikusööki. Kooli lõppedes selguski tõsiasi, et sellel ametil ma tööle hakata ei taha, mis tähendab, et kui lähen tööle, tuleb hakata nullist õppima uut eriala tööõppena. Koka paberitega ei ole suurt midagi peale hakata, kui minna tööle puidutisleri, küünetehniku või mõnele muule erialale.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et laias laastus on kool meile küll ettevalmistav asutus, kuid reaalsuses õppimine algab alles siis, kui läheme tööle. Siinjuures polegi eriti oluline, kas õpitud erialale või mitte. Küsimus on selles, kas saame aru vajadusest kogu aeg end täiendada või mitte. Kui me edasi ei õpi ja ei arenda, siis juhtub üsna kiiresti see, et meid ei olegi enam tööturul vaja, sest meie teadmised on aegunud.
0 Comments