Palgatöö on eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt palga eest tehtav töö. Teisisõnu tehakse tööd kellegi teise heaks ja vastutasuks saadakse raha oma aja kasutamise eest teisele hüvede tootmiseks. Seega kõik, mida palgatööl käiv inimene teeb, on ettevõtte omanikule tulu teenimine, saades selle eest mingi kokkulepitud osa tuludest. See aga tähendab üldjuhul seda, et oma töö tegemisel peab inimene arvestama, et tehtud teenuse eest saadakse üldjuhul suuremat kasu, kui see, mis temale töötasude näol laekub. Oma tööga peab tööline veel kinni maksma kõik selle teenuse/kauba tootmiseks vajaminevad muud kulud. Kuludele veel lisaks ka omaniku soovitud kasum.
Turvaline töökoht?
Mäletan veel siiani, kuidas lapsena kodus räägiti sellest, kui oluline on ikka kool lõpetada ja siis endale turvaline töökoht hankida. Siis sain suuremaks ja läksin kooli. Käisin seal ja ka seal sisendati kogu aeg, kui oluline on ikka hästi õppida ja luua endale hea põhi eriala valikuks ja seejärel heale töökohale. Terve elu on head töökohta serveeritud kui nn püha lehma. See on justkui midagi, milleta kohe kuidagi ei ole võimalik elus hakkama saada ja kui TURVALINE ikka on hea töökoht.
Ärge saage minust valesti aru. Ma olen täiesti seda meelt, et lapsed peavad koolis käima ja hea hariduse saama. Selle poolega olen täiesti nõus ja kirjutan kahe käega alla. Nõus ei ole ma aga sellega, et sealt edasi tööle minnes, saab elu ilus ja turvaline olema. Minu jaoks on turvaline see, mille üle ma oman kontrolli. Seega palgatöö kui selline ei ole minu jaoks turvaline lahendus. Viimase lausega ei väida ma muidugi ka seda, et palgatööd ei peaks tegema. Pigem peaks endale aru andma, et see on turvalise asemel mugav lahendus, sest palgatööd tehes, on meil kontroll väga vähese üle.
Mille üle me kontrolli omame?
Me saame kontrollida seda, kuidas me töösse suhtume ja oma tööoperatsioone täidame, aga me ei oma absoluutselt kontrolli selle üle, millal meie teenuseid enam ei vajata. Põhjused selleks ei pruugi olla üldse ainult selles, et me ei tee oma tööd kompetentselt. Mõjutegureid on rohkem, kui ainult ettevõte, kus me töötame. Näiteks, kui ettevõtte omanikul ei õnnestu piisavalt tööjärge hoida, siis tuleb paratamatult kellelgi lahkuda ja see üldjuhul ei ole ettevõtte omanik. Samuti mõjutab nõudlust töökäte järele üldine majanduslik seis, konkurents ja palju muudki. Teade, et meie teenuseid enam ei vajata tuleb üldiselt ootamatult ja alati meist sõltumata. Meil puudub selle üle igasugune kontroll. Lühidalt kokku võttes, on kellegi all töötamine otsene sõltuvussuhe. Me sõltume täielikult teiste inimeste otsustest. Selline mõtteviis ei ole mul muidugi kogu aeg olnud. See on mul tulnud n.ö eluülikoolist, lugedes erinevate Ameerika arvamusliidrite (Kiyosaki, Robbins, Sharma jne) raamatuid.
Seega, kui meie eesmärk on elada kellegi või millegi tujudest sõltumata, siis palgatöö ei ole selleks kuidagi kõige sobivam variant. Kuid taaskord saan öelda, et meie praegune ühiskonna korraldus on õnneks selline, et igaühel on tahtmise korral võimalik leida endale see parem ja õigem lahendus. Piirid on vaid meis endis.
0 Comments