Ilmselt suur osa inimestest mäletab oma kooliajast, kuidas koolis käidi lihtsalt sellepärast, et kogu aeg korrutati meile, et peab. Ei saaks öelda, et poleks ühtegi inimest, kellele meeldiks koolis käia, aga nagu ka tees ütleb: “Erandid kinnitavad reeglit.” Suhtumine kooli on siiski kohustuse tasandil.

Kuid millest sõltub siis lapsed suhtumine kooli?

Mina omal ajal mäletan väga selgesti, et tegelikult ma ei saanudki adekvaatset vastust, miks peaks koolis õppimas käima. Ma ei saa küll öelda, et ma hullult oleks vihanud koolis käimist, aga ega ma seda väga armastanud ka. Kuulusin gruppi, et elu on selline ja peab… Aga vastust küsimusele, miks peab, ma tegelikult motiveerivat ja adekvaatset vastust ei saanudki. Kui vaatan tuttavaid enda ümber, siis see muster jätkub.

Muidugi räägiti mullegi noorena, et koolis peab käima, sest siis saad hea hariduse ja seejärel heale töökohale jne. Aga, mis te arvate, mida selline info annab kolmanda või neljanda klassi õpilasele, kellele tööle minemine kui selline, tundub olevat miljonite aastate kaugune teema? Reaalselt mitte midagi. Mitte midagi motiveerivat. Lisaks ei suutnud ma üsna tihti mõista seda, kuidas tunnis omandatu peaks mahtuma igapäeva ellu? Et kuidas reaalselt need teadmised peaksid mind aitama.  Seega jäigi kuni lõpuni selgusetuks miks….

Oleksin ma varem kuulnud…

Arusaam, miks meile tegelikult on koolis käimist ja õppimist vaja, jõudis minuni alles nüüd, kus koolid läbi ja argipäev oma lastega koitmas. Päris paljud lapsevanemad annavad enda suhtumise kooli ja õppimisse oma lastele edasi ja seetõttu tundub see kõik olevat suletud ring. Selliseid seoseid olen tajunud nüüd alles täiskasvanuna. Vanemad ei taju, et laps õpib eeskuju pealt. Kui tõenäoline on, et ema, kellel on haridust 6 klassi küla kooli, suudab oma lastele hariduse vajalikkuse selgeks teha? Või siis lapsevanem, kes vihkab lugemist, suudab sundida lapse raamatuid lugema, sest laps peab ja tema ei pea? Lapsed tunnetavad vanemaid paremini ja rohkem, kui me iial arvata oskame.

See teadmine jõudis minuni lugedes Jaan Aru raamatut “Loovusest ja logelemisest”.

J. Aru "Loovusest ja logelemisest"

“Kool on aju treening” Jaan Aru

Jaan kirjutab oma raamatus, et koolis käimine ja seal õppimine on lapsele ajutreening. Me teame kõik, milleks on vajalik füüsiline treening. Mitte keegi enne Jaani raamatu lugemist, polnud ei minu ega mu tuttavate arusaamas tõmmanud paralleeli koolis õppimise ja seetreenimise vahel. Väga lihtne ja arusaadav. Kui soovime suurendada oma kiirust 100 m läbimisel, tuleb meil treenida ja seeläbi suurendada oma kiirust ja omandada õigeid võtteid. Loe Sama asja teevad õpilased ka koolis, kuid veidi teistsuguse lihasega. Ehk siis koolis õppides, treenime me oma aju pealtnäha tühiste asjadega, kuid kui me seda ei tee, siis see lihas taandareneb ja ei oskagi enam iseseisvalt midagi teha või välja mõelda.

Siinkohal tänan Jaani selle geniaalse võrdluse ees, sest nüüd ma oskan oma lastele tulevikus selgitada õppimise vajalikkust parema argumendiga kui lihtsalt peab.

Kes soovib veel Jaani raamatust mõtteid lugeda, siis seda saab teha siit

Categories: Eneseareng

0 Comments

Lisa kommentaar

Avatar placeholder

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga