Iga inimene on pidevalt mingisuguse valiku ees. Puudutab see siis kas töökoha vahetust, mingi projekti tegemist, treeningute tegemist vms. Kogu aeg on mingi valik, kas ma teen seda või ma ei tee, kas suudan sellega hakkama saada või mitte. Sõltumata valikust, sul on alati õigus.

Treeningute tegemine on ilmselt üks kõige parem näide, sest seda võiks teha igaüks. Miks siis on nii, et üks inimene käib regulaarselt end treenimas ja teine on seal samas kõrval ainult tugitoolisportlane?

Eks see ole nagu iga teise asjagagi, et tegemist on valikute küsimusega. Uskumustega sellesse, milleks me võimelised oleme ja milleks mitte. Seega ükskõik, milline on parajasti meie uskumus enda suutlikkusesse, meil on ilmselgelt õigus. See, kes usub, et ta on selleks võimeline, see läheb ja teeb trenni ja saabki hakkama. Võtab endale järjest suuremaid eesmärke ja tuleb nendega toime. Samas, kui uskuda, et ma ei ole füüsiliselt aktiivne, mul musklid nagunii ei kasva, ma jooksen sama kiiresti, kui mingi tigu jne jne jne, siis ka temal on ilmselgelt õigus. Selline uskumus ei pane teda lihtsalt üldse liigutama ja füüsiline taandareng toimub oluliselt kiiremini kui areng paremuse poole.

Samas selle eelneva näite, võib laiendada ükskõik millisele teisele eluvaldkonnale. Kooli või töökohale kandideerimisel. Kui me läheme nendele vestlustele mõttega, et me nagunii seda kohta ei saa, siis ilmselt nii ongi, sest kogu meie alateadvus töötab vastavalt sellele, kuidas me seda sel hetkel suuname. Kui eeldame, et meil ei õnnestu, siis käitumegi nii, et saabub tulemus, milleks me ise end ette valmistasime.

Positiivsus on edu võti

Positiivsete mõtetega minek tähendab seda, et me oleme avatumad ja altimad reageerima asjadele positiivselt. Mäletan endal üht töövestlusel käimist, mille saamises ma ei olnud kindel, aga kuna ma olin positiivselt meelestatud, siis ma sain selle töö. Töö eelduseks oli soome keele oskus. Olen Soomes mõnda aega elanud ja seetõttu oskan ka veidi keelt (pigem selline igapäeva vestluse tase ehk siis mitte väga tugev keele oskaja). Minuga koos oli vestlusel inimesi, kelle keeleoskus oli oluliselt parem kui minul.

Aga töökoha sain mina, sest küsimusele, et kas ma oleksin tööst huvitatud teadmisega, et see on tähtajaline, vastasin ma tulevase ülemuse arvates kõige paremini. Minu ülemus ütles hiljem, et valis minu sellele kohale, sest ma vastasin sellele küsimusele nii: midagi on parem kui mitte midagi ja see lause oli saanud otsustavaks, keda ta tööle võtab. Minu keeleline eeldus oli nõrgem kui teistel, aga töökoha sain mina, sest ma olin valmis õppima ja ma olin positiivne.

Sellest järeldus? Ükskõik, kas sa usud, et suudad või sa ei suuda, sul on alati õigus!


0 Comments

Lisa kommentaar

Avatar placeholder

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga