Ühiskonna ülesanne ei ole pakkuda üksikisikutele lõputut ressursside allikat. Ühiskond on rajatud vastastikusele kokkuleppele, kus igaüks annab oma panuse ja vastutasuks saab osa ühisest hüvest. Kui aga üha rohkem inimesi hakkab ühiskonda nägema kui ühepoolset sissetulekuallikat, kus sotsiaaltoetused ja hüved on midagi iseenesestmõistetavat, ilma et nad ise panustaks, hakkab ühiskond selle surve all murduma.
Tervislikus ühiskonnas on õigused ja kohustused tasakaalus. Meie riiklikud teenused ja sotsiaalsed hüved – tervishoid, haridus, teed, sotsiaalkaitse – eksisteerivad ainult tänu sellele, et inimesed panustavad. Selleks, et kõik need süsteemid püsiksid ja toimiksid, on vaja ühist kohustust. Mida rohkem inimesed vaatavad ühiskonda ainult kui oma isikliku kasu teenimise vahendit, seda rohkem hakkavad need hüved kaduma. Kui liiga paljud hakkavad küsima rohkem, kui nad on valmis andma, muutub ühiskond jõuetuks ja laguneb.
Sotsiaaltoetused on loodud abivajajate ajutiseks toetamiseks, et nad saaksid raskest olukorrast välja tulla ja oma eluga edasi minna. Need pole mõeldud pidevaks sõltuvuseks või eluviisiks. Kui toetusi kasutatakse vääralt, muutub see koormaks, mis ohustab abi tõelist vajajaid ja kogu ühiskonna jätkusuutlikkust. Toetuste eesmärk ei ole soodustada üksikisikute mugavat äraolemist, vaid pakkuda tuge siis, kui inimesed seda ajutiselt vajavad.
Ühiskonna kurnamine
Selline ühepoolne „ühiskonna kurnamine” ei kahjusta ainult süsteemi ennast, vaid ka inimesi endid. Kui inimene näeb end ainult sissetuleku saajana, mitte panustajana, siis kaotab ta lõpuks sideme kogukonnaga ja tekib võõrandumine. Vastutustunne ja oma panuse andmine annab inimesele tegelikult rahuldustunde ja kuuluvustunde – midagi, mis toetuste kuritarvitamisel kaob. Ühiskonnast kui ainult “toetuste pakkujast” mõtlemine muudab inimese passiivseks tarbijaks, kes ei tunne sidet ega vastutust ühiskonna toimimise eest.
Ühiskonna vaimne ja praktiline alus püsib ainult siis, kui me mõistame oma rolli vastastikuse osalisena. Kui igaüks panustaks nii palju kui võimalik, saaksime luua tugeva ja vastupidava kogukonna. See tähendab, et panustame oma töö, oskuste, vabatahtliku tegevuse või maksude kaudu – selleks et kõik saaksid kogeda ühiskonna hüvesid. Kui me aga võtame rohkem, kui oleme valmis andma, muutub ühiskond ebastabiilseks ja lõpuks kannatavad kõik.
Kui ühiskonda nähakse ainult isikliku kasu teenimise kohana, ei saa see kaua kesta. Ühiskond toimib vastastikuse kokkuleppe alusel, mitte ühepoolse võtmisena. Selline vastastikune süsteem, kus igaüks panustab oma võimete kohaselt ja saab omakorda hüvesid, loob tugeva aluse, millel saab püsida ja kasvada ühiskond, mis hoolib nii indiviidist kui ka tervikust.
On aeg mõista, et ühiskonna ülesanne ei ole lõputult jagada neile, kes ei tahagi ise toime tulla, vaid selleks, et võimaldada kõigil oma osa panustades selle toimimisse kaasa aidata. Ainult nii saab olla ühiskond, mis suudab täita kõigi vajadusi ja pakkuda tõelist tuge.
0 Comments