Kõik ressursid meie eludes on piiratud, seega peame me oma otsuseid langetama alati piiratud ressursside tingimustes. Seega on meie eludes alati aktuaalsed väljendid ma tahan ja ma vajan. Tõenäoliselt saame me kõik aru, mis erinevus nendel kahel on. Mina vaatleksin neid selles võtmes, mis puudutab investeerimist ja seeläbi parema elu saavutamist. Meie ühiskonnas on säästmine veel suhteliselt laste kingades. Paljud elavad palgapäevast palgapäevani. Säästan?? Mida? mul ei ole sellist raha…
Ehk tihti kuuleme, et meie elus ei ole mitte midagi, mille arvelt kokku hoida ja kõik, mis meil olemas on, on väga väga väga vajalik. Njh. Usun, et mõnel inimesel ongi olukord, kus nad oma töötasu juures ei suudagi endale mitte midagi peale vajaliku muretseda (nt miinimumi teeniv üksikema, kellel on veel ka laps või kaks). Samas olen üsna veendunud, et suurem osa inimestest siiski nii kitsikuses ei ela, et kohe mitte midagi ei ole võimalik säästa. Oma töökohalgi kohtan tihti juhuseid, kus näen, et inimeste saadavad töötasud on suuremadki kui mõnel Eesti poliitikul aga ikkagi laekub töökohtadele töötasu areste. Seega on probleemid tihti ikkagi kusagil mujal kui see, et raha ei ole.
Vajadused?
Vajadus kui selline, on elus püsimiseks vajalikud esemed ja toit. Väga lihtsustatult vajab inimene meie tingimustes ellu jäämiseks sooja tuba, toitu, vett ning esemeid, mida nende hankimiseks vaja läheb. Need on nüüd siis kulud, mille arvelt tõesti ei ole midagi kõrvale panna ja mida ei ole mõistlik eirata. Kui siis ehk võiks vaadata kriitilise pilguga üle n.ö toidu raiskamine. Sellelt on vast võimalik kokku hoida küll.
Kõik muu liigitub juba kategooriasse tahan ja see on nüüd siis see võimalik kokkuhoiu koht. Selles osas pean ma silmas eelkõige tänapäeva mugavuselemente. Näiteks televiisor ja sealt vaadatavad tasulised kanalid. Need mõlemad kuuluvad tahan kategooriasse ja kui seni on olnud võimalik oma saadavast töötasust nende eest maksta, siis on see ka see koht, kust on võimalik raha säästa. Mina ise telekanalite eest ei maksa, sest televiisori vaatamine on minu jaoks suhteliselt kaootiline tegevus, mida ma juhtun tegema vast kahe käe sõrmedel loendatav arv terve aasta jooksul. Seega on üsna arusaamatu, kuidas öeldakse, et mul ei ole võimalik säästa, aga makstakse pea poolsada eurot televiisori vaatamise eest… Eelpool mainitud teenuse eest makstav poolsada eurot võikski olla see esimene summa, mis võiks iga kuu tiksuda hoopis säästmiseks. Samuti erinevad pahed alkoholi ja tubaka näol. Ka need kulud võiks hoopis säästmiseks liikuda ja nii see kokkuhoiu teema alguse saakski. Seega kohe kindlasti leiab kui oma kulud kriitilise pilguga üle vaadata 
.
.
Olen nõus, et kõike ei pea endale keelama, sest nii kaotame igasuguse motivatsiooni, kuid seda, et kohe kuidagi üldse mitte midagi säästmiseks ei leia, on ilmselgelt enese petmine.
Siinkohal kutsuksin kõiki üles kommentaarides kirjutama, mille arvelt Te ise säästmiseks vahendeid olete leidnud või mille arvelt oleks üldse võimalik säästmiseks raha leida.
0 Comments