Valikuvabadus kirjeldab indiviidi autonoomset võimalust sooritada mingi toiming, mis on valitud vähemalt kahe võimaliku valiku hulgast, ilma väliste osapoolte sunduseta. (Mõiste selgitus pärineb siit.)
Me kõik teame, et kui oleme saanud täiskasvanuks ja oleme selle juures teovõimelised, on meil valikuvabadus. Me saame ise erinevates situatsioonides valida, kuidas me käitume ning mida me üldse oma ellu tahame või laseme.. Me saame ise valida, millisesse kõrgkooli õppima läheme, kuhu tööle kandideerime ja millises kohas me üldse elada soovime. Ehk siis me saame kujundada oma elu selliseks, millisena me seda ise ette kujutame.
Võimalikke olukorra lahendusi on mitmeid ja need on meile nähtavad. Lõpliku otsuse teeme lähtuvalt sellest, millised on meie väärtushinnangud. Selle juures tuleb aga tähele panna, et otsustamise hetkel on meile küll teada ja arusaadavad erinevad võimalused lahendused, mille vahel me siis oma otsuse langetame, kuid meil puudub kontroll tulemuste üle.
Tooksin siin ühe näite elust enesest ehk siis lugu minu minevikust. Kunagi, kui käisin kutsekeskkoolis ja uus õppeaasta oli just algamas, läksin kirjatarvetepoodi kooliks vajalikke kaustu, kaasi ja pabereid ostma. Lisaks neile oli mul veel vaja ka uut kalkulaatorit. Juhtus nii, et minu vajadusi täitis korraga kaks klienditeenindajat. Kui ma siis sealt poest väljusin ja kodu poole kõndisin jäi mulle täiesti arusaamatuks, kuidas see arve nüüd nii väike oli. Arvet uurides selgus, et müüjad olid jätnud arvele lisamata kalkulaatori.
Antud situatsioonil oli kaks võimalikku lahendit. Esiteks see, et ma kõnnin edasi koju ja jätan asjad nii nagu nad olid, sest polnud ju minu süü, et müüjad nii “udud” olid. Nende viga eks! Või siis teine variant, et ma lähen poodi tagasi ja tasun kalkulaatori eest. Mina valisin teise variandi, sest vaatamata sellele, et see oli müüjate inimlik eksitus, oli mul tunne, nagu ma oleksin poest varastanud.
Valikuvabaduse teine pool
Valikuvabadus on aga siiski kahe otsaga “vorstike”. Nagu ka eelnevalt põgusalt mainisin, et meil on võimalik endal otsuseid langetada ja vabalt valida, kuid meil ei ole võimalik valida seda, kuidas see tehtud otsus lõppeb. Ehk siis kui võtta aluseks minu kogemust kirjatarvetepoes, siis mul puudus info selle kohta, kas seal poes oli kaamerad või mitte. Minu tehtud valikul oli eelnevate kogemuste põhjal võimalik hinnata, et kui ma käitun nö hästi/õigesti, siis mul pole edaspidi probleeme vaja karta. Oleksin valinud teisiti ja poes oleks olnud kaamerad, mille järgi poes oleks tuvastatud, et võtsin kalkulaatori kaasa aga ei tasunud… Ma poleks osanud ette ennustad, kuidas see lugu oleks siis lõppenud.
Ehk siis nagu S. R. Covey kirjutab oma raamatus Väga efektiivse inimese 7 harjumust. “Kuigi meil on vabadus valida oma tegutsemine, ei ole me vabad valima selle tegevuse tagajärgi.” Olukorrad ei ole vennad ja alati ei ole meil võimalik ette ennustada, et asjad lõppevad just nii…
S. R. Covey “Väga efektiivse inimese 7 harjumust.”
0 Comments