Tõenäoliselt ei mõtle me igapäevaselt keegi (või kui keegi siiski, siis väga väike osa inimestest) sellele, milline on meie suhtumine olukordade lahendamisel. Mina vähemalt pole varem mõelnud. Nüüd, kui sattusin lugema raamatut “Väga efektiivse inimese 7 harjumust” noppisin sealt välja mõtte, mis mind kõnetas ja millele hakkasin enda seisukohalt kasutust vaatama. Nimelt on teadjamad inimesed teinud uuringuid ja teinud kokkuvõtteid sellest, millise suhtumisega erinevad inimesed oma elus olukordi lahendavad. Mina tahaksin kirjutada teile võidan-kaotad suhtumisest. Raamatu autor toob aga välja kuus erinevat suhtumist (nendest võite soovi korral ise raamatust juurde lugeda):
- võidan-võidad
- võidan-kaotad
- kaota-võidad
- kaotan-kaotad
- võidan
- võidan-võidad või asi jääb katki
S. R. Covey “Väga efektiivse inimese 7 harjumust”
Võidan-Kaotad
Inimesi on küll erinevaid, kuid kõige levinum suhtumine on võidan- kaotad. Selle sisu mõistab ilmselt igaüks, kes postitust loeb. See ongi nii lihtne, et enamus inimesi mõtleb, et kui mina võidan, siis sina kaotad. Võidan- kaotad mõtteviisi põhiline tunnus on, et sisemist väärtust ja selle arengut ei tunnistata. Kõik inimesed, kes on kasvõi mõne päevagi oma elus koolis käinud, on saanud sellise suhtumise osaliseks.
Koolisüsteem on kõige levinum sellise mõtteviisi kandja. Kui mina saan viie, siis sellepärast saad sina kolme ehk haridussüsteemi tuumaks on konkurents. Lapsi ei hinnata selle järgi, kuidas nad mingis õppeaines üksikult arenenud on vaid selle järgi, millised hindamiskriteeriumid on kuskil mujal kellestki teisest lähtuvalt paika pandud. Kehalises kasvatuses ei loeta oluliseks muutuseks seda, kui laps on kaugushüppe pikkust õppeaastaga arendanud terve meetri. Oluline on hoopis see, kuidas see teiste laste alusel koostatud raamistikku mahub. On väga demotiveeriv, kui minu füüsiline areng on kaugushüppes terve meeter ja ma saan sellele vaatamata kolme. Samas klassi parim hüppaja ei arene aasta jooksul üldse, ehk tema hüpped kastis on jätkuvalt samad, mis õppeaasta alguseski olid, kuid kuna need sobituvad paremini kolmandate isikute väljatöötatud süsteemi, siis tema saab viie.
Võidan- kaotad ärilistel läbirääkimistel?
Samuti ei sobi selline mõtteviis ärilistel läbirääkimistel. Mis te arvate, kas näiteks suure kaubanduskeskuse juhiga sooviks keegi veel läbirääkimisi pidada, kui ta peaks oma tooted müüma minimaalse kasuga? Näiteks, kui ma kasvatan porgandeid ja ma pean kauplusega X läbirääkimisi nende müügiks. Kui selles suhtluses ei saavutata olukorda, kus mõlemad osapooled tunnevad, et nad on saanud soovitud tulemuse, siis tõenäosus uuteks läbirääkimisteks on väga väikesed. Kui ei teki win-win tunnetust, hakkab see nö kaotaja pool läbirääkimisi pidama kellegi sellisega, kes talle samuti võitja tunde tekitab. Samuti tööandja ja töötaja puhul töötasu läbirääkimised. Kui tööandja ikka töötajat ei väärtusta ja maksab töötajale tema panuse väärtusest oluliselt väiksemat töötasu, hakkab töötaja paratamatult otsima kohta, kus teda rohkem hinnatakse. Eks mingis situatsioonis ongi selline mõtteviis hea ja edasiviiv jõud, kuid igasse situatsiooni see siiski ei kõlba.
Üks võimalus, kus selline mõtteviis/suhtumine on hea ja edasiviiv jõud, on siis, kui me räägime näiteks spordivõistlustest. Kujutan ette, et ei tekita väga suurt tahtmist MM-il võistelda teadmisega, et kõikidest osalejatest saavad maailmameistrid.
Loodan, et see väike arutelu aitab teil edaspidi oma elus olukordi lahendades aru saada, millises situatsioonis selline mõtteviis teile kasulik ei ole. Olgu te siis esimene (võidan)- või teine (kaotad) osapool.
0 Comments